Juunikuu - meie ikka õpime

Tere, hea sõber!

Mina olen Loviise ja kuna käes on palav ja päikeseline (loe: vihmane ja vihmane, kuid ärgem kaotagem lootust) juuli, siis on minul aeg teieni tuua värskeimaid uudised möödnud kuust, mil nimeks juuni.
Koitis 1. juuni hommik ja TÜ VKA 12. lennu teatritudengid pakkisid oma klouni kohvrid ja sõitsid Tallinnasse. Andsime Tallinna Vanalinnapäevade raames Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi hoovis lastele kahe päeva jooksul neli klouni etendust. Meie jaoks ei olnud jaanikuu algus üldsegi mitte märk algavast puhkusest, vaid ees ootas töö, töö, töö ja veelkord töö.
Vurasime päälinna poole kahe mikrobussiga, millest ühel puudus konditsioneer ning teine läks poolel teel katki. Tubli poiss Peep suundus kohe peale Tallinnasse jõudmist tagasi maanteele, et kõik klounid proovi toimetada. Mina oskan Teile rääkida ainult sellest, mis juhtus teel olles konditsioneerita bussis: seal peeti kitsi lammasteks, tehti selgeks, et bussis laulma ei hakka, imetleti traktoreid ja arutati maaelu üle.
​Meie neli etendust möödusid suuremate viperusteta ning näis, et lastele meeldis, mis oli meie jaoks primaarne. Tallinnast veel nii palju, et üritasime nautida oma iga vaba hetke- pidasime Harjumäel pikniku ja võtsime päikest.
4. juunil alustas meiega eksamite teisepoole tarbeks proove vanameister Komissarov. Iga viimane kui tilk energiat sai meist väja presstiud kui apelsinist peale uue ja uhke mahlapressi katsetamist.
Järgenvad päevad olid iga viimane kui üks täis töö tegemist ning vahepeal avastasime, et Hansu põlvedest vaatavad vastu kummitusbeebid. Lõpuks jõudis kätte 8. juuni ning esimese kooliaasta finišijoon oli käega katsutavasse kaugusesse ilmunud. Väike seik - Harala elulood loetud, väike paus tehtud ja "Kõrboja peremehe" blokiks valmis ilmus järsku, ei tea kust, lava taha (otse lavalt) üks valgustajatudeng. Kuulsin vaid kuidas Kalju hüüdis saalist "Oot-oot, nüüd!" Keegi ei saanud mitte midagi aru, üritasime talt siis uurida, et mis viga või mis toimub. Kontakti võtmine osutus aga arvatust keerulisemaks, neiu oli väga süvitsi oma telefonis ja mõtetes kinni. Hiljem selgus, et mingi tehnika oli vaja kusagile mujale transportida. Siinkohal, armas lugeja, pean vajalikuks ära mainida, et tegemist ei ole üldsegi mitte negatiivse hõngulise looga, vaid see tundus kui üks vahva spontaane lugu meie eksamitelt, mida tahtsin Teiega jagada.
Kuid ega ainult eksamitega meie pinevus ja närvikõdi veel ei lõppenud. Peale seda tuli meil oma liikumisõpetajale seltskonnatantsud ette näidata. Murdes Maarjat ühelt põlvelt teisele ning keerutades teda nagu välk diagonaalis läbi saali lõi tantsulõvi Stefan täiesti oma tango ja valsi. Ja siis, JA SIIS, tagasiside. See võttis meilt meie viimased mahlad, isegi Läti raha polnud omal ajal nii läbi kui meie. Seejärel läks iga joru oma koju.
Ma küll ei oska öelda, kui paljud minu ja minu maja(/elu)kaaslastest meiega seda õnnetust jagab ning ilmselt ei oska seda mõni veel tänagi öelda, aga peale eksameid võtsime ette kolimise. Mul tekkis tühi tunne hinge ja südamesse, kui taipasin, et olin enesele teadmata just tol 8. juunil,  eksami hommikul, viimast korda kooli poole jalutanud mööda kaunist Valuoja oru kruusateed.
10. juunil oli meil ametlikult viimane päev sel õppeaastal meie armas TÜ VKAs. Vähemalt enamusel meist. Hommikul kell 10.15 oli omakultuuri eksam, mille mõni oli juba maikuus ära teinud. Peale eksamit oli aeg teha veel viimased talgud sel semestril - tuli koristada kateedrit, boxi, kostüümiladu ja rekvisiidiladu. Nii nagu Sinagi armas lugeja väsisid seda koristus nimekirja lugedes, nii väsisime meie neid ruume koristades ja poole pealt otsustasime teha Maarja, Grete, Elena ja Mariga väikese pikniku.
Niisiis juba järgmisel päeval ehk 11. juunil sõitsin Viljandist ära, sinna jäid veel üksikud. Nemadki võtsid järgneva kahe päeva jooksul kodutee jalge alla.  
Tartus hakkasid härra Maasiku suvelavastuse proovid (kiika siia), Meie kursuselt löövad seal kaasa Mari, Maarja, Karolin, Hans ja Kristjan. Mari võib veel ka näha  Vanemuise suvelavastuses "Obinitsa" ning Elar jäi veel mõneks ajaks Viljandisse, sest peagi ootab teda ees reis Piusa liivaluidetele, kus teda vanema kursuse lavastaja Helena Kesonen "Inemise Igä" (nüüd kliki siia ka) proovidesse ootab.
Täielik aastalõpp saabus meile 20. juuniga, kui pidime oma viimase kirjatöö teatriajaloo õppejõule ära saatma. Ilmselt oleks mõni seda ka hiljem teinud, aga õppujõud Aaslav-Tepandi ütles, et tema arvutit jaanitule äärde kaasa ei võta ning olgu esseed olla. Nüüd, kus 20. juuni möödas, saame keskenduda raamatutele ning suveks antud erialastele ülesannetele.
Mida, kus ja kuidas me lugesime ja kirjutasime, sellest juba sügisel edasi. Seniks aga nautigem suve ja Eestimaad ning TEATRIT!

Kui klounibuss läheb katki võib selle alati Tallinnasse tõmmata...

Rohkem pilte leiate siit.

Meie esimesed suvehetked.

Väikesele Villule oli "Kõrboja peremehe" prooviks pead vaja.

Pilte "Tom Sawyeri seklustest" näete aga siit ning olgu öeldud, et lehekülg uueneb pidevalt.