Meil on jäänud pool aastat kooli lõpuni. Selle puhul mõtlesime jäädvustada endale mälestuseks ja teile lõbusaks vaatamiseks meie poole aasta tegemisi. 

Esimeses videos vaatame lavastuse "Pipi peab jõule" lava taha.

Heipaheii!
Silva on taaskord blogilainel. 
Siin on paar hetke meie elust ja tegemistest, nautige!
​Ja ilusat kevadet!

„Kaljul on mingi plekike pusa peal, üritas seda maha kraapida, korduvalt, aga edutult, pani kätu peale sinna. Vaevalt, et keegi peale minu seda nägi. Ärr muretse Kalju, ega see plekk nüüd nii suur ka pole.”

Tegin enda erialapäeviku esimestelt lehekülgedelt lahti, seal seisis suurelt kirjas „ÄRA KARDA KALJUT, VASTA TA KÜSIMUSTELE!!!” „ÄRA KARDA LOLLINA TUNDUDA, RÄÄGI KALJUGA!” See kartus oli aukartus Sinu ees. Ma  polnud palju lugenud, kogenud, näinud, mitte sinna poolegi. Sina olid see, kes sütitas minus teadasaamise huvi.

Aitäh, et  suunasid ja õpetasid meid, tekitasid huvi maailma ja elu vastu.  Olid mulle, kui ka paljudele teistele rohkem kui lihtsalt õppejõud, ja nagu Sa isegi alati ütlesid, mitte midagi pole kunagi lihtsalt.  Ja aitäh, et sundisid mind kleiti kandma, kuigi ma seda algselt koledal kombel vihkasin, ilmselt seda päeva poleks ilma Sinuga kohtumata kunagi tulnud kui Silva paneb endale juba vabatahtlikult kleidi selga.
Aitäh, et olid olemas! Aitäh Sulle kõige eest!
Aitäh!

 

Tere, mina olen Elena ja blogi teatepulk on jõudnud minuni. Suve aeg möödus igal ühel erinevalt. Kes puhkas, kes töötas, kes tegi kaasa suvelavastustes ja kes tegi midagi hoopis seitsmendat. Vaheaega kokku lubati meile umbes täpselt kaks kuud ning kohtusime uuesti 22. augustil.

Commedia d’ell Arte töötuba     22.08-28.08
Kooli aasta algas seda puhku Commedia d’ell Arte töötoaga, ees otsas Itaalia õppejõud Matteo Spiazzi ning Improteatri näitleja Rauno Kaibiaineniga. Terve nädala võiks kokku võtta ühe sõnaga: üliproduktiivne. Matteo nõudis meilt ülimat kohalolu ja keskendumist. Terve nädala vältel valitses üldine väga töökas ja avatud õhkkond. Nädala ajaga õpetas Matteo meile, kuidas töötada maskiga, millest alustada, mis on maskiga töötamise põhitõed ja reeglid. Läbi mängude ja harjutuste jõudis iga üks lõpuks karakterini ning demonstreerida saime neid kõige viimases avatud tunnis(avatud tundi saab vaadata siit: http://www.uttv.ee/naita?id=24581 ). Loomulikult ei olnud tulemus lõplik ning tööd jätkuks veel kõvasti, aga kuna aega oli ainult nädal, siis olime isegi õnnelikud, et selle nädalagi Matteoga veeta saime. See aeg oli väga kasulik, ma julgen öelda, kõigile ja ühtlasi hea ettevalmistus kohe algavaks koolitralliks. Aitäh Matteo, ootame sind kindlasti tagasi!

Improvisatsioon     02.09-03.09
Järgmisel nädalavahetusel tuli meile Rauno Kaibianen uuesti külla, seekord koos Maarius Pärnaga, kes on samuti improteatri näitleja. Nende kahe päeva teemaks oli üllatus, üllatus - improviseerimine. Õppisime läbi mängude piiridest vabanemist, kuidas öelda alati jah, kuidas partnerile toeks olla ja avastama enda juures erinevaid tahke. Kogu nädalavahetus möödus lõbusas ja improvisatoorses meeleolus. Aitäh Rauno ja Maarius, näeme siis improviseerime.

Eriala ülesanded ja töö jaotus sellel semestril
Edasised tööülesanded said jagatud õppejõudude Kalju ja Peetri poolt. Kaljuga hakkasime tegelema Eduard Vilde „Tabamata ime“ katkenditega ja Harala lugudest inspireerituna oma loo väljatöötamisega. Peetri jagatud ülesanded sellel semestril on 15-minutiline mini-monolavastus „Minu Eestimaa“ ning katkendid Moliere’st, et harjutada ja omandada värsstekstide lugemist. Lavastajate selle pool-aasta ülesanne on oma interpretatsioon Vilde „Vigastest pruutidest“.

Perfonksi päev     16.09-17.09
Samuti mahtus minu dokumenteeritava aja sisse ka perfonksi päev, mis möödus uute inimestega tutvudes, suheldes ja koostööd tehes ning gruppides koos ette valmistatud perfonksi kavasid nautides. Kaasatud oli terve EKO osakond, mõned välistudengid ning üks visa teatriteadlane.

Tõstetehnika   30.09-02.10
Sellel nädalavahetusel käis meil külas Kardo Ojassalu. Tegime erinevaid kehakontakti, kordinatsiooni harjutusi ning akrobaatikat. Ütleks, et Kardo tunnid on segu Raido Mägi kontaktimprost ja Hellar Bergmani plastika tundidest. Kardoga kohtume uuesti juba 19. oktoobril.

04.10-06.10 Ettevõtete ja ülikoolide koostöö festival
Mina, Mari, Karolin, Peep, Elar ja Hans käisime Tartus uhiuues Eesti Rahva Muuseumis ettevõtete ja ülikoolide koostööfestivalil. Tegime seal paar šketsi ja olime korraldusliku poole pealt veidike abiks ning ühtlasi esindasime ka Viljandi kultuuriakadeemiat.

Lavavõitluse tunnid uue õppejõu Laura Nõlvakuga
Sellest aastast on meil üks uus õppejõud, Laura. Tegeleme tundides lavavõitluse ja erinevate löömistehnikatega. All pool ka mõned stiili näited.



 Mõttevälgatusi:
„Mis lootusi sinule on andnud Klementiin?“ /tegelikult nimi Celimene
„Silmakirjastus“ /silmakirjalikkus
„Issand jumal on teinud sellised solkmed ja meie peame neid kontrollima.“
 „Mina jõin ja sinul läks kurku. Vot see on koostöö.“
„Las ma teen lõvi ka!“ /tulihingelise näitleja suhtumine töösse
„See on praegu teise seina nael, eks.“ / möödarääkisimised
„Õige suhe on ikka see, kus üks on vait ja teine on tiiger.“ /kulda perfonksipäevalt
 

Allpool stiilinäited Kardo tõstetehnika tunnist ning klipp sellest, kuidas Hans kooli vetsu pooleks tunniks kinni jäi.

 

Kui klounibuss läheb katki võib selle alati Tallinnasse tõmmata...

Rohkem pilte leiate siit.

Meie esimesed suvehetked.

Väikesele Villule oli "Kõrboja peremehe" prooviks pead vaja.

Pilte "Tom Sawyeri seklustest" näete aga siit ning olgu öeldud, et lehekülg uueneb pidevalt.

​Heipa-hei! Minu blogipostituse kord. Kuna kohtume siin esimest korda, ütlen Teile tere, minu nimi on Karolin (Karo, Karx, Karka, Kaali, DJ ükskõik) ja kallistan soojalt!






1.05.

Maikuu esimene päev on pühapäev. Üle pika aja on see täiesti vaba päev, lisaks on ilm imeilus, selge ja päikeseline. Enamus kursakaaslasi läksid ümberjärve jooksule Myfitnessi alt jooksjaid ergutama või ise osa võtma.  Mina läksin koju vanemate ja väikese venna juurde.


2.05.
Tund Toomas Trossiga, räägime klounimaailmast ja üritame seda mõista. Põhiline lause, mida Toomas täna rõhutab on: “Kui sisemine energia ja hea hoog on olemas, siis juhtuvad laval imelised asjad ning sageli üllatate ka ennast. Armastage oma publikut!” Toomas ehk Tuut on käinud meile kolm korda seitse tundi päevas tundi andmas. Läbi improvisatsiooniülesannete ja juba olemasolevate etüüdide, üritame koos kokku panna lühikest klounietendust lastele Tallinnas toimuvate Vanalinnapäevade tarvis. Pärast proovi kiirustame kohe peaaegu kogu kursusega bussi, et sõita Tallinnassen KUMUsse vaatama VAT teatri eelviimast etendust Mirandolina, kus mängib üks meie kursusejuhendajatest, Peeter Tammearu. Energia saalis oli ärev ning mulle tundus, et kogu saal tuli kaasa meie ühiste naerupahvakutega. Arvan, et iga kui viimne Peetri õpilane saalis tundis ära kohad, mis nägid sellel etendusel ilmavalgust esimest korda ja laused, mida öeldi natukene Tšehhovi näidendi tegelastele omaselt. Igatahes teatrikogemus oli suurepärane ja austus ning armastus meiega töötavate inimeste vastu tõusis jällegi.

4.05.
Migreen piinab terve öö, aga hommikul kell kuus saan jälle aknast sissepaistvale päikesele otsa vaadata. Kella üheksast saame Loviisega järve ääres kokku, et looduses (lootes saada nii paremat karakteri- kui ka kohatunnetust) proovi teha.
Pealelõunat ootab meid ees vene keele eksam- venekeelne lühilavastus (mis põhineb paljuski improvisatsioonil...vene keeles improviseerimine?). Eksam kannab pealkirja “Kus?” ja lühidalt öeldes otsime terve etenduse jooksul vene keele õpikut, sest nii ka algasid sageli meie vene keele tunnid. Kõikide õpikud olid kuskile kadunud.
Kell 18 saame kokku Kaljuga, et talle ette näidata, mida oleme Toomas Trossiga Vanalinnapäevade puhuks kokku klopsinud. Poole tunnine kava, mis koosneb klounaadidest või selletaolistest etüüdidest. Kui see ka tehtud, tundsin mina, et pean vahelduseks iseendale silma vaatama. Niisiis läksin laulukaare alla ja lugesin loojuva päikese saatel raamatut ning sõitsin rattaga pikema tiiru koju..

6.05.
Reede. Henessi ja Maarja mängivad kelmis Guilty Pleasurel muusikat. Kohustuslikus korras lähen kuulama. Kohtusime jälle avatud silmadega inimestega! Nii toredad kogemused ja äratundmised.
Kell 8 hakkame Maarjaga rongiga Tallinnast Viljandi poole sõitma ja kell 13 olen nagu vinksvonks Bergmanni tunnis, et harjutada oma liikumiskava eksamiteks. Laupäev ja pühapäev kaovad sel nädalavahetusel kuidagi käest. Oleme mõlemal päeval pikalt koolis proovis.

10.05.
Kuna Vanalinna päevade etenduste pileteid on juba müüdud, aga meil ei ole veel kavagi täiesti koos, ütles Kalju, et tema antud eksamiülesannetega ennem ei tegele, kui klounikava paigas on. Niisiis täna hommikul kell 8 läksime boxi täiendatud läbimängu tegema ja vaatama tulid mõned vanema kursuse tudengid, Oleg Titov, Peeter Konovalov, Peeter Tammearu ja Kalju ise. Üldmulje oli juba parem, aga tööd on veel küll. Mõnede eranditega (individuaalne hääletreening ja väikese grupi eriala Peetriga), tegime kõik hommikust õhtuni enda ja teiste kolunietüüdidega tööd. Imeline Oleg tuli meile kella kolmest appi, tegi meiega kell 18 läbimängu (mida käis vaatamas ja andis tagasisidet ka Garmen Tabor) ja kui mina kell 20.30 koolist lahkusin, tegi Oleg veel osadega täie tempoga tööd. Oleme Titovile suure kummarduse ja tänu võlgu! Homme kell 8 hakkab sama asi otsast peale. Õnneks on lõpuks ometi tunne, et kava hakkab muutuma ühtseks.

14.05.

Eelmine päev on enamus inimestel olnud ööproov, aga täna on meil kogu kursusega väljasõit. Peeter Tammearu teatritegemisest saab 30 aastat. Kui peaaegu igal eelneval päeval on olnud päikesepaisteline ilm, siis ikka nagu kiuste, on täna vihmane. Sõidame välja kell 13. Üritus on tore, kohal oli ka Jaak Allik, kes meenutas oma koostööd Peetriga hiljem rääkis ka Tammearu ise natukene oma tegemistest.  Vihm ei jäänudki kogu ürituse vältel järgi, sadas halastamatult kuus tundi järjest, mil meie metsas grillisime ja üksteist nautisime. Aga see oli mõnus, sest üks hetk, kui riided ja jalanõud olid juba läbimärjad, ei hoolinudki enam kuivusest, vaid saime vabalt metsas mütata. Jõudsime tagasi umbes 19 paiku ja maandusime enamikega koolimajja. Mina lõpetasin päeva umbes kell 20 ja läksin koju puhkama, aga umbes pool kursust ja Peeter jäid veel kooli, et vaadata Peetri ette valmistatud slaidiseanssi piltidega tema varasemast elus, noorepõlvest jne ja peale seda jäädi veel koos kooli eurovisiooni vaatama.

15.05

Kell 10 on lavastajatudengi Mari proov, kus osalevad kõik kursusel olevad inimesed. Oleme veel eelmisest päevast väsinud, aga see ei takista tööd. Aga mis veel olulisem, täna on meil klounietenduse läbimäng koos kostüümide ja grimmiga. Vaatama tulevad Kalju koos oma abikaasa ja kahe noore tütrega (kõige kriitilisem publik), Oleg Titov ja mõned vanemkursuslased. Läbimängul juhtus palju ootamatusi, aga saime tehtud ja aimu sellest, kui palju energiat me peame sellesse laval olles panustama ja kui palju tööd me tegelikult veel tegema peame.

17.05 esimene ööproov Peebu lavastusega.

Sellel poolaastal on lavastajatudengite ülesandeks dramatiseerida ja lavastada Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Kõigi kolme lavastaja nägemused ja kompositsioon on väga erinevad. Mari lavastuses pean mängima pereema Pillet, keda raamatus tegelikult ei ole, Elari omas kass-inimest Peemotit ja täna läheme Loviisega esimest korda Peebu lavastuse ööproovi. Tegelikult ei pidanud me seal osalema, aga Peebu lavastuses on üleminekutes kasutatud tantse, aga kaks tantsijat ei saanud siiski aegade mittesobivuse tõttu sellest lavastusest osa võtta, seega Peep palus meid neid asendama. Ja miks mitte. Proov oli raske, sest tööd on juba palju tehtud ja pidime öösel kell 12 hakkama kogu materjali ja liikumist selgeks õppima. Proov lõpeb kell kolm öösel, mina aga suundun Lennukitehasesse, kus minu armasd sõbrad juba ammu ööd naudivad.

23.05

Eksamieelne nädal. See kõik koosneb rohkest tööst ja vähesest unest!

29.05

Esimene eksamipäev. Eksameid alustab vanemkursusu oma Bergmanni lavalise võitluse kavadega, järg jõuab meie kätte kell 12.15. Teeme oma etüüdid, mis sisalavad lavalist liikumist, kõik läheb kenasti, aga pausi ajal saan teada, et meie kursavend Kreidy kukkus oma etüüdi lõpus hamba läbi esihuule, seda mindi kiiresti õmblema. Järgmiseks asjaks on Juhan liivi luulekava ning selleks ajaks on Kreidy juba natukene tervemana haiglast tagasi ja loeb isegi oma luuletust nii nagu poleks midagi juhtunud. Viimasena tänasel päeval on katkendid Tšehhovi “Kolmest õest”. Täna peale ametlikku eksamiaega on veel kõikide lavastuste tehnilised läbimängud ja proovid. Koju jõuame kella 24 paiku. Homme  alustame sama hooga!

​

,Ahoi!
Mina olen Maarja ja mul on suur au teha ots lahti meie meeleoluka blogi kirjutamisel.
Võtan kokku ja annan aimu meie tegemistest alates pingelistest sisseastumiseksamitest kuni elust akadeemias oktoobri lõpuni.
Et saaksime paremini tuttavaks, jagan enda kohta ka mõned lõbusad faktid: ma armastan mängida klaverit ja süüa šokolaadi, mulle väga meeldivad küünlad, minu koera nimi on Jimmy ja minu lemmik kirjanik on Remarque, lisaks olen ma veel suur ajaloonohik.


Oli 10. juuli, kui Kultuuriakadeemia uksest astus sisse hulk särasilmseid noori, kelle kindlaks sihiks järgmise nelja päeva jooksul oli läbida edukalt katsed ning saada teatrikunsti erialale sisse.

Metsik ärevus oli mind üleval hoidnud juba terve katsetele eelnev öö ja pinge aina kasvas. Siis kutsuti kõik see mees saali ja teatati, et eelkatsetel osalenud lähevad nüüd esseed kirjutama. See oli tegelikult väga suur kergendus, sest siis sai rahulikult olukorraga harjuda, minu jaoks oli see sisseelamise päev.
Päeva lõpuks oli komisjonil saali jäänud sats üle vaadatud ja esimesed kärped tehtud.
Seejärel saime järgmiseks päevaks ülesanded, nii paaris- kui ka individuaaletüüdideks. Ma mäletan, et olime juba mitmeid etüüde esitanud, kui Komissarov püsti tõusis ning näitas näpuga minule, Silvale ja veel ühele neiule ning ütles, et meie peame üheskoos ettevalmistama hilisemaks esitamiseks etüüdi pealkirjaga "Küll koer koera tunneb", lisades, et ühesõnaga,kes kelle välja sööb. Ilmselt leiti meis mingi sanrasus olevat. See idee, et me peaksime kõik palehigis üksteise väljasöömise eesmärgil konkureerima, ei sümpatiseerinud meile kuidagi, leidsime, et heas koostöös peitub võti ja seadsime eesmärgiks teha selline etüüd, et me kõik saaksime edasi. Õnneks õnnestus meil kokku panna selline asi, mille tegemist ise väga nautisime ja lõpptulemusena saimegi kõik kolm edasi järgmisesse vooru.
Pärast teist päeva saadeti taaskord päris suur hulk inimesi koju. Siis seisin seal koridoris ja hinges oli suur rõõm enda edasipääsu üle, aga samas kurbus nende pärast, kes edasi ei pääsenud. Need ei olnud mitte minu esimesed teatrikooli katsed, seega teadsin väga hästi kui valus see on, kui vastus sinu unistusele on eitav.
Kolmandaks päevaks anti eraldi ülesanded ka lavastajatele. Teise päeva õhtu või õigemini öö oli seega eriti tegus ja põnev, sest saime teha koostööd massietüüdides ning lavastajate ülesannetes- tekkis mingisugune väga huvitav ja hea energia.
Selle tõttu, et tüdrukuid oli rohkem, saime kolmandal päeval kohapeal lisaülesandeid. Üks hirmsamaid momente minu jaoks oli see, kui punt tüdrukuid kutsuti saali ja ukse taha jäime mina, Henessi, Kadi ja Loviise, mõttest käis läbi, et nüüd siis ongi kõik, aga õnneks pistis saali ukse vahelt pea välja kavalust täis muigega vanemakursuslane, kes teatas väga rahulolevalt, et me ei põeks, sest kõik pidavat chill olema.
Kummastav oli kõikide nende päevade jooksul see, et väga süüa ei suutnud ning ega unetundidega ei olnud ka just priisatud, aga adrenaliin oli kogu aeg nii üleval, energiat oli nii palju, et tundsid kuidas hõõgusid elu välja.
Neljas ja viimane päev- füüsilised katsed ja vestlus.
Füüsis sai ikka võimsa koormuse, esialgu ei saanud sellest kohe aru, aga ülejärgmisel päeval lahmisin valuvaigisteid sisse, sest lihasvalu oli nii jõuline, et voodist tõusmine oli raskendatud.


Aga see füüsiline räsitus ei olnud isegi mitte ligilähedane sellele õudusele, mis toimus meie sisemaailmas, kui ootasime vestluste lõppemist ja vastust küsimusele, kes saab sisse ja kes mitte. See oli lihtsalt uskumatu. Pinge, mille eest ei põgene, pinge mis ajab sul südame pahaks ja rõhub sind nagu suur tsementplokk. Mäletan, et helistasin emale ja küsisin, mis tunne temal sees on, kas saan sisse või ei. Mitte kõige tummisema sisuga telefonikõne minu poolt, aga lihtsalt mingisugust julgustust, lootust oli vaja, muidu oleks vist lihtsalt kokku vajunud.

Siis tuli üks vanemakursuslastest uksele ning palus et võtaksime kõik oma isiklikud asjad enda juurde ja oleksime ukse taga valmis. Kaamera filmis, pinge oli laes, kõrvaltvaatajale oleks see kõik tundunud nagu stseen mõnest üledramatiseeritud tõsielusarjast. Uks avanes, saalist väljus üks vanemakursuslane ja võttis ühe meist endaga kaasa. Mina ei julgenud üles vaadata, et kas keegi tuleb ning võtab mu kaasa, hingata ka ei julgenud. Siis tundsin, et keegi võttis mul käest kinni. Saali astudes kuulsin, et mängib A.Pärdi "Spiegel im Spiegel", mind juhatati lavale, juba uksest sisse astudes ei suutnud ma ennast absoluutselt kontrollida, pisarad hakkasid ojadena voolama nii pingelangusest, kui ka suurest õnnejoovastusest tingituna. Istusin laval koos oma tulevaste kursakaaslastega ja rõõmustasin iga näo üle, kes uksest sisse toodi. Me olime nende nelja päeva jooksul juba nii vennastunud, et elasime üksteisele väga kaasa. Kui kogu tulevane kursus oli lavale komplekteeritud, tõusid kõik saalisolijad püsti ja aplodeerisid meile, seda võrratut tunnet ei unusta ma vist kunagi. Olin muidugi just pisult enne seda oma pisarakraanid sulgeda suutnud, aga selle aplausi peale keerasid kraanid ennas loomulikult jälle suure hooga lahti.


Vanem kursus oli meile korraldanud väga suurepärase ja üllatusi täis vastuvõtupeo, kus sai rongkäigus läbitud väike Viljandituur ja tutvustatud meid mõningate traditsioonidega. Meeleolud olid igatahes erakordselt ülevad.


Septembris läks õppetöö suure hooga lahti. Ei osanudki midagi oodata, kõik oli väga uus. Esimesed erialatunnid- pihud jälle higised ja suur sabin oli sees, katsetel olnud vabadus oli läinud ja tundsin ennast kuidagi eriti puiselt, kohmakalt, aukartus õppejõu ees oli suur. Tundus, et see kooli algus tõmbas meid kõiki korraks natukene lukku, aga Komissarov oskas meid õigete ülesannetega väga hästi lahti muukida, suurem vabadus ja mängulust hakkas tagasi tulema. Esialgu öeldi päris palju, et me oleme kõik nii vaiksed, ütleme siis nii, et praeguseks on see drastiliselt muutunud.

Septembris algasid ka laulmise tunnid, kus tegime tutvust kõnekoori materjali ning võrratu ja lõputu kannatusega Peeter Konovaloviga. Meie töö vilju saab näha juba jaanuaris tulevatel eksamitel.

Aset leidsid lavakõne tunnid, alati graatsilise, Garmen Tabori juhendamisel.

Tutvusime ka lavalise liikumise keerukustega ning rahuliku ja särava Mall Noormetsaga.

Septembri lõpul oli meile varuks veel üks erialane üllatus- Hellar Bergmann ja lavaline plastika.
Uskumatu lugu, ei oleks iialgi uskunud, et saan selliste akrobaatiliste elementidega hakkama, või üldse julgeksin kunagi midagi sellist teha nagu seal tunnis. Mis, enne siia kooli tulekut ei olnud ma kunagi isegi kätepeal seisu julgenud teha, rääkimata kõigest muust. Hirmul selles tunnis väga kohta ei ole, seega on algusest peale olnud nii, et enamasti me lihtsalt teeme kõike nii nagu öeldakse ja väga pikalt teemal "ma väga ei julge" diskuteerima ei hakka. See on hea, sest nii areneme ühtlase tempoga edasi.

September oli üleüldse selline sisseelamise kuu, kõik olime ka just Viljandisse oma uutesse kodudesse sisse kolinud. Vahepeal ikka jälle jõuab see uuesti kohale, et ma elan nüüd Viljandis ja õpin Kultuuriakadeemias-super.
Peab tõdema, et kursakaaslastega oli väga hea klapp kohe olemas, mingisugust harjumiseperioodi ei olnudki, sest kõik olid kohe väga omad ja grupina toimime väga orgaaniliselt.

Kooli algusnädalatel valmis meie kursust tutvustav video, mida saate vaadata kodulehe pealehelt. Teemaks anti meile "Ma ei peaks siin olema" ja üritasime seda siduda igat inimest iseloomustavate elementidega. Minu arvates sai päris vahva asi kokku.


Oktoobris ootasid meid ees väga ootamatud muudatused, nimelt vahetus kursuse juhendaja. Komissarov andis meid tervislikel põhjustel üle Peeter Tammearule. See tekitas palju segaseid emotsioone. Ühelt poolt me teadsime, et selline asi võib juhtuda, aga teisalt ikkagi lootsime, et mitte veel nii pea. Mõtted tuleviku kohta olid väga laiali pillutatud, väike paanika tiksus peas,et mis nüüd saama hakkab, kas kogu tehtud töö läheb täiesti nulli ja tuleb otsast alata. Samas hoidsime ka positiivset nooti ja usaldasime väga Koma valikut.
Peeter on väga muhe ja tark tüüp ning mulle tundub, et me kursusega sobime temaga hästi. Ei tekkinud absoluutselt mingisugust krampi või raskusi üleminekuperioodil, kõik oli ladus ja koostöö hakkas kohe toimima. Nüüd saame lihtsalt olla tänulikud, et meil on kaks võrratut juhendajat. Naljakas on see, et Tammearu ise lõpetas samuti just XII lennu (järjekordne lõbus fakt).


Siit ka väike humoorikas vahepala.
Parima tutvuse uue kursajuhendajaga tegi muidugi Loviise-sõbrad lugege ja pange kõrva taha, kuidas kohe endast vapustavat muljet jätta.
Loviise on meil teadupärast saare neiu ja esimesel erialatunni individuaalsel lavakõnetunnil tuli neil siis omavahel juttu sellest, et neiul on saarlase kohta väga puhas mandrikeele hääldus. Tammearu siis päris, et kas kui Loviise Saaremaale läheb, kas aktsent tuleb siis tagasi ja Loviise nentis selle peale tähtsalt, et eks ikka tuleb, aga ikka selline päris saare aktsent, mitte nagu see õudus, mis Saaremaa Viina reklaamile peale loetakse. Selle peale laius Tammearu näole suur, kaval naeratus, sest eks see ole ju just tema, kes selle reklaami sisse lugenud on- oh, klassika.


Oktoobrisse jäi ka meie rebaste nädal. Selle detaile ei tahaks ma väga avaldada, sest midagi võiks ju saladuseloori alla ka jääda, aga lihtsalt mainin, et terve nädal oli erakordselt võrratu, täis üllatusi, ootamatusi ja ülevaid emotsioone. Selle nädala raames panime üheskoos kokku ka oma kursuse hümni, kus läbivaks mõtteks on siiski, et mitte kunagi ei ole midagi lihtsalt.


Oktoobri lõpupoole avanes meil võimalus osaleda lavalise võitluse meistriklassis Tallinnas, mida juhendas Juri Kormušin. Läbilõikavate silmadega võitluskunstide spetsialist õpetas meile, kuidas lüüa ja võtta vastu lööke usutavalt, kuidas koostada lavavõitlusstseeni, mis oleks usutav ka filmilindile võttes, mitte ainult laval. See oli väga põnev nädalavahetus.


On kindlasti tohutult palju, mida ma siia nüüd ei jõudnud mahutada, aga loodan et mingisuguse ülevaate saite siiski. Peamine on teada, et meie seiklused laias teatriilmas jätkuvad ja me jõuame veel!


Teile soovin kõike ilusat, rahulikku advendiaega ja olge mõnusad!


Soojade tervitustega,
Maarja :)