Me oleme saabunud!

,Ahoi!
Mina olen Maarja ja mul on suur au teha ots lahti meie meeleoluka blogi kirjutamisel.
Võtan kokku ja annan aimu meie tegemistest alates pingelistest sisseastumiseksamitest kuni elust akadeemias oktoobri lõpuni.
Et saaksime paremini tuttavaks, jagan enda kohta ka mõned lõbusad faktid: ma armastan mängida klaverit ja süüa šokolaadi, mulle väga meeldivad küünlad, minu koera nimi on Jimmy ja minu lemmik kirjanik on Remarque, lisaks olen ma veel suur ajaloonohik.


Oli 10. juuli, kui Kultuuriakadeemia uksest astus sisse hulk särasilmseid noori, kelle kindlaks sihiks järgmise nelja päeva jooksul oli läbida edukalt katsed ning saada teatrikunsti erialale sisse.

Metsik ärevus oli mind üleval hoidnud juba terve katsetele eelnev öö ja pinge aina kasvas. Siis kutsuti kõik see mees saali ja teatati, et eelkatsetel osalenud lähevad nüüd esseed kirjutama. See oli tegelikult väga suur kergendus, sest siis sai rahulikult olukorraga harjuda, minu jaoks oli see sisseelamise päev.
Päeva lõpuks oli komisjonil saali jäänud sats üle vaadatud ja esimesed kärped tehtud.
Seejärel saime järgmiseks päevaks ülesanded, nii paaris- kui ka individuaaletüüdideks. Ma mäletan, et olime juba mitmeid etüüde esitanud, kui Komissarov püsti tõusis ning näitas näpuga minule, Silvale ja veel ühele neiule ning ütles, et meie peame üheskoos ettevalmistama hilisemaks esitamiseks etüüdi pealkirjaga "Küll koer koera tunneb", lisades, et ühesõnaga,kes kelle välja sööb. Ilmselt leiti meis mingi sanrasus olevat. See idee, et me peaksime kõik palehigis üksteise väljasöömise eesmärgil konkureerima, ei sümpatiseerinud meile kuidagi, leidsime, et heas koostöös peitub võti ja seadsime eesmärgiks teha selline etüüd, et me kõik saaksime edasi. Õnneks õnnestus meil kokku panna selline asi, mille tegemist ise väga nautisime ja lõpptulemusena saimegi kõik kolm edasi järgmisesse vooru.
Pärast teist päeva saadeti taaskord päris suur hulk inimesi koju. Siis seisin seal koridoris ja hinges oli suur rõõm enda edasipääsu üle, aga samas kurbus nende pärast, kes edasi ei pääsenud. Need ei olnud mitte minu esimesed teatrikooli katsed, seega teadsin väga hästi kui valus see on, kui vastus sinu unistusele on eitav.
Kolmandaks päevaks anti eraldi ülesanded ka lavastajatele. Teise päeva õhtu või õigemini öö oli seega eriti tegus ja põnev, sest saime teha koostööd massietüüdides ning lavastajate ülesannetes- tekkis mingisugune väga huvitav ja hea energia.
Selle tõttu, et tüdrukuid oli rohkem, saime kolmandal päeval kohapeal lisaülesandeid. Üks hirmsamaid momente minu jaoks oli see, kui punt tüdrukuid kutsuti saali ja ukse taha jäime mina, Henessi, Kadi ja Loviise, mõttest käis läbi, et nüüd siis ongi kõik, aga õnneks pistis saali ukse vahelt pea välja kavalust täis muigega vanemakursuslane, kes teatas väga rahulolevalt, et me ei põeks, sest kõik pidavat chill olema.
Kummastav oli kõikide nende päevade jooksul see, et väga süüa ei suutnud ning ega unetundidega ei olnud ka just priisatud, aga adrenaliin oli kogu aeg nii üleval, energiat oli nii palju, et tundsid kuidas hõõgusid elu välja.
Neljas ja viimane päev- füüsilised katsed ja vestlus.
Füüsis sai ikka võimsa koormuse, esialgu ei saanud sellest kohe aru, aga ülejärgmisel päeval lahmisin valuvaigisteid sisse, sest lihasvalu oli nii jõuline, et voodist tõusmine oli raskendatud.


Aga see füüsiline räsitus ei olnud isegi mitte ligilähedane sellele õudusele, mis toimus meie sisemaailmas, kui ootasime vestluste lõppemist ja vastust küsimusele, kes saab sisse ja kes mitte. See oli lihtsalt uskumatu. Pinge, mille eest ei põgene, pinge mis ajab sul südame pahaks ja rõhub sind nagu suur tsementplokk. Mäletan, et helistasin emale ja küsisin, mis tunne temal sees on, kas saan sisse või ei. Mitte kõige tummisema sisuga telefonikõne minu poolt, aga lihtsalt mingisugust julgustust, lootust oli vaja, muidu oleks vist lihtsalt kokku vajunud.

Siis tuli üks vanemakursuslastest uksele ning palus et võtaksime kõik oma isiklikud asjad enda juurde ja oleksime ukse taga valmis. Kaamera filmis, pinge oli laes, kõrvaltvaatajale oleks see kõik tundunud nagu stseen mõnest üledramatiseeritud tõsielusarjast. Uks avanes, saalist väljus üks vanemakursuslane ja võttis ühe meist endaga kaasa. Mina ei julgenud üles vaadata, et kas keegi tuleb ning võtab mu kaasa, hingata ka ei julgenud. Siis tundsin, et keegi võttis mul käest kinni. Saali astudes kuulsin, et mängib A.Pärdi "Spiegel im Spiegel", mind juhatati lavale, juba uksest sisse astudes ei suutnud ma ennast absoluutselt kontrollida, pisarad hakkasid ojadena voolama nii pingelangusest, kui ka suurest õnnejoovastusest tingituna. Istusin laval koos oma tulevaste kursakaaslastega ja rõõmustasin iga näo üle, kes uksest sisse toodi. Me olime nende nelja päeva jooksul juba nii vennastunud, et elasime üksteisele väga kaasa. Kui kogu tulevane kursus oli lavale komplekteeritud, tõusid kõik saalisolijad püsti ja aplodeerisid meile, seda võrratut tunnet ei unusta ma vist kunagi. Olin muidugi just pisult enne seda oma pisarakraanid sulgeda suutnud, aga selle aplausi peale keerasid kraanid ennas loomulikult jälle suure hooga lahti.


Vanem kursus oli meile korraldanud väga suurepärase ja üllatusi täis vastuvõtupeo, kus sai rongkäigus läbitud väike Viljandituur ja tutvustatud meid mõningate traditsioonidega. Meeleolud olid igatahes erakordselt ülevad.


Septembris läks õppetöö suure hooga lahti. Ei osanudki midagi oodata, kõik oli väga uus. Esimesed erialatunnid- pihud jälle higised ja suur sabin oli sees, katsetel olnud vabadus oli läinud ja tundsin ennast kuidagi eriti puiselt, kohmakalt, aukartus õppejõu ees oli suur. Tundus, et see kooli algus tõmbas meid kõiki korraks natukene lukku, aga Komissarov oskas meid õigete ülesannetega väga hästi lahti muukida, suurem vabadus ja mängulust hakkas tagasi tulema. Esialgu öeldi päris palju, et me oleme kõik nii vaiksed, ütleme siis nii, et praeguseks on see drastiliselt muutunud.

Septembris algasid ka laulmise tunnid, kus tegime tutvust kõnekoori materjali ning võrratu ja lõputu kannatusega Peeter Konovaloviga. Meie töö vilju saab näha juba jaanuaris tulevatel eksamitel.

Aset leidsid lavakõne tunnid, alati graatsilise, Garmen Tabori juhendamisel.

Tutvusime ka lavalise liikumise keerukustega ning rahuliku ja särava Mall Noormetsaga.

Septembri lõpul oli meile varuks veel üks erialane üllatus- Hellar Bergmann ja lavaline plastika.
Uskumatu lugu, ei oleks iialgi uskunud, et saan selliste akrobaatiliste elementidega hakkama, või üldse julgeksin kunagi midagi sellist teha nagu seal tunnis. Mis, enne siia kooli tulekut ei olnud ma kunagi isegi kätepeal seisu julgenud teha, rääkimata kõigest muust. Hirmul selles tunnis väga kohta ei ole, seega on algusest peale olnud nii, et enamasti me lihtsalt teeme kõike nii nagu öeldakse ja väga pikalt teemal "ma väga ei julge" diskuteerima ei hakka. See on hea, sest nii areneme ühtlase tempoga edasi.

September oli üleüldse selline sisseelamise kuu, kõik olime ka just Viljandisse oma uutesse kodudesse sisse kolinud. Vahepeal ikka jälle jõuab see uuesti kohale, et ma elan nüüd Viljandis ja õpin Kultuuriakadeemias-super.
Peab tõdema, et kursakaaslastega oli väga hea klapp kohe olemas, mingisugust harjumiseperioodi ei olnudki, sest kõik olid kohe väga omad ja grupina toimime väga orgaaniliselt.

Kooli algusnädalatel valmis meie kursust tutvustav video, mida saate vaadata kodulehe pealehelt. Teemaks anti meile "Ma ei peaks siin olema" ja üritasime seda siduda igat inimest iseloomustavate elementidega. Minu arvates sai päris vahva asi kokku.


Oktoobris ootasid meid ees väga ootamatud muudatused, nimelt vahetus kursuse juhendaja. Komissarov andis meid tervislikel põhjustel üle Peeter Tammearule. See tekitas palju segaseid emotsioone. Ühelt poolt me teadsime, et selline asi võib juhtuda, aga teisalt ikkagi lootsime, et mitte veel nii pea. Mõtted tuleviku kohta olid väga laiali pillutatud, väike paanika tiksus peas,et mis nüüd saama hakkab, kas kogu tehtud töö läheb täiesti nulli ja tuleb otsast alata. Samas hoidsime ka positiivset nooti ja usaldasime väga Koma valikut.
Peeter on väga muhe ja tark tüüp ning mulle tundub, et me kursusega sobime temaga hästi. Ei tekkinud absoluutselt mingisugust krampi või raskusi üleminekuperioodil, kõik oli ladus ja koostöö hakkas kohe toimima. Nüüd saame lihtsalt olla tänulikud, et meil on kaks võrratut juhendajat. Naljakas on see, et Tammearu ise lõpetas samuti just XII lennu (järjekordne lõbus fakt).


Siit ka väike humoorikas vahepala.
Parima tutvuse uue kursajuhendajaga tegi muidugi Loviise-sõbrad lugege ja pange kõrva taha, kuidas kohe endast vapustavat muljet jätta.
Loviise on meil teadupärast saare neiu ja esimesel erialatunni individuaalsel lavakõnetunnil tuli neil siis omavahel juttu sellest, et neiul on saarlase kohta väga puhas mandrikeele hääldus. Tammearu siis päris, et kas kui Loviise Saaremaale läheb, kas aktsent tuleb siis tagasi ja Loviise nentis selle peale tähtsalt, et eks ikka tuleb, aga ikka selline päris saare aktsent, mitte nagu see õudus, mis Saaremaa Viina reklaamile peale loetakse. Selle peale laius Tammearu näole suur, kaval naeratus, sest eks see ole ju just tema, kes selle reklaami sisse lugenud on- oh, klassika.


Oktoobrisse jäi ka meie rebaste nädal. Selle detaile ei tahaks ma väga avaldada, sest midagi võiks ju saladuseloori alla ka jääda, aga lihtsalt mainin, et terve nädal oli erakordselt võrratu, täis üllatusi, ootamatusi ja ülevaid emotsioone. Selle nädala raames panime üheskoos kokku ka oma kursuse hümni, kus läbivaks mõtteks on siiski, et mitte kunagi ei ole midagi lihtsalt.


Oktoobri lõpupoole avanes meil võimalus osaleda lavalise võitluse meistriklassis Tallinnas, mida juhendas Juri Kormušin. Läbilõikavate silmadega võitluskunstide spetsialist õpetas meile, kuidas lüüa ja võtta vastu lööke usutavalt, kuidas koostada lavavõitlusstseeni, mis oleks usutav ka filmilindile võttes, mitte ainult laval. See oli väga põnev nädalavahetus.


On kindlasti tohutult palju, mida ma siia nüüd ei jõudnud mahutada, aga loodan et mingisuguse ülevaate saite siiski. Peamine on teada, et meie seiklused laias teatriilmas jätkuvad ja me jõuame veel!


Teile soovin kõike ilusat, rahulikku advendiaega ja olge mõnusad!


Soojade tervitustega,
Maarja :)